Iial pole neid vähem kui kokku seitseteist.» «Seitseteist jutlustajat! Taevake! Nii palju jutlusi ühtejärge ma ei suudaks kuulata, saagu ma siis taevasse või ärgu saagu. See peab ju nädal otsa kestma.» «Tühja ka, nad ei jutlusta kõik samal päeval, ikka üks korraga.» «Noh, mis teevad siis teised?» «Oh, suurt midagi. Laisklevad niisama, annavad rahakorjamiskotti edasi -- teevad üht ja teist. Aga enamasti nad ei tee midagi.» «Noh, milleks nad siis on olemas?» «Toreduseks. Sa ei tea ka midagi!» «Ma ei tahagi teada sihukesi lollusi. Kuidas Inglismaal teenijaid koheldakse? Kas paremini kui meil neegreid?» «Ei! Teenija pole seal mitte kui midagi. Neid kõheldakse halvemini kui koeri.» «Kas neile ei anta puhkust nagu meil: jõuluks ja uueks aastaks ja neljandaks juuliks1?» «Oh, kuula nüüd! Kõhe on näha, et sa pole iial Inglismaal olnud. Oi, Joanna, neil pole ühtki puhkepäeva kogu aastas. Iial ei käi nad tsirkuses ega teatris ega neegri-kometit
toolide ja laudade vahel ning tõstnud toole tugedest ühe käega, hoides neid põikloodis, siis tegi seda nüüd juba peaaegu terve asutis, Indrekki tegi. Võib-olla, kui tsirkus oleks kauemaks linna jäänud ja maadlused kauemini kestnud, siis oleks ehk härra Maurus isegi viimaks hakanud oma vanu lihaseid proovima, kuna härra Koovi tegi seda juba nüüdki paar korda, tegi küll naljatades, aga ikkagi tegi -- nii kaugele levis tsirkuse uim. Suurimaks toreduseks muutus nüüd tugev turi ja kael, nii et, kui käpuli laskud, siis ükski ei jõuaks su pead maha suruda, kaela kõverdada ja et võimalik oleks maadeldes silda teha, sest sillategemine ja dopeltnelson olid nädalate kaupa nõnda moes, et mõni mees oleks vabal ajal elanud rohkem selili ja pooksil kui püsti ning nelsonita. Ka Indrek käis hulga aega pondunud kaelasoonte ja paisunud musklitega. Pea tundus raskena, segasena ja tuimana, nagu see
annaabi.ee 
