Tõde ja Õigus II Terve tekst
surema või, et ta nii uhkesti ja toredasti käib ja et ta mulle nii hirmus meeldib. Muidu ma uhkeid
ei kannata, aga tema meeldis mulle. Ma kohe armastasin teda. Kui ta kevadel kodus käis, jäin
ma alati uulitsal seisma ja vahtisin talle järele, nagu näeksin teist viimast korda. Ja eks näinudki
-- suri teine ära veel kaugele võõrale maale, kus polnud omakseid ega kedagi. Nii see on
nende uhkete ja toredatega, kui see on jumala tahtmine."
,,Jumala tahtmine," kordas Indrek mõnitavalt, sest emand Vaarmanni sõnad ärritasid teda.
,,Kuis siis muidu, ikka jumala tahtmine," kinnitas emand Vaarmann. ,,Nagu minugi Molli -- tema
kohe pidi nõnda selle venelasega, ei sõrmuseid ega kedagi, muud kui hakka elama. Mina olin
vastu, tema ise oli vastu, aga see pidi kohe nõnda olema. Jumal oli seda nõnda pand, sõnad
peale lugend."
,,Jumalat pole olemaski," ütles Indrek nüüd.