Toponüüm ehk Kohanimi
plats, Põllu tänav, Kolm Õde (hoone), Inglisild . Mõnel kohanimeliigilgi on veel oma termin .
Enim kasutatakse veekogunime ehk hüdronüümi (mere-, järve-, jõe-, soonimed) . Linnasiseste
objektide jaoks on termin urbonüümid (tänava-, väljaku-, silla-, torni-, kiriku- jm nimed, nagu
Pärnu maantee, Vabaduse väljak, Kivisild, Munkadetagune torn, Niguliste kirik).
Kohanimede struktuuri, päritolu, muutumist ja levikut uurib toponüümia. Vahel öeldakse ka
toponüümika, aga see sõna märgib veel mingi keele või piirkonna kohanimede kogumit, nt
vadja toponüümika, Põhja-Tartumaa toponüümika. Kõigist onomastika osadest ongi Eestis
kõige väljaarendatum ja tulemusrikkam toponüümia. Kohanimed, eriti väikekohanimed on
valdkond, mida mõnel ajal ja mõnes riigis on seotud ideoloogiaga . Nõukogude ajal pandi
Eestis palju mingit abstraktset ajastu sümbolit tähistavaid nimesid, nt Nõukogude väljak,
annaabi.ee 
