Eesti hobune (referaat)
A klass.
Eesti hobune
Mereliselt pehme kliima, õhuke paerähkne mullastik, erisugune taimkate ja isoleeritus on põhjustanud
Läänemere saartel koduloomade eripära. Iidse päritoluga maakarjast, maalambast ja eesti hobusest on
püsima jäänud maakri ja eesti hobune. Vanad eestlased nimetasid teda lihtsalt "meie hobuseks", hiljem
kutsuti teda ka "liivimaa hobuseks", pidades silmas selle tõu levikut Eesti, Liivi ja Kuramaal. Kirjanduses
esineb veel klepperi ja topeltklepperi nimi. Tänapäeval aga tuntakse teda lihtsalt saaremaa hobuse nime
all. 19. sajandi seitsmekümnendatel aastatel omandas eesti tõug hobusekasvatajate seas üleeuroopalise
kuulsuse hea eksterjööriga ja väljapaistvate saavutustega veovõistlustel. Eesti hobusel on mõned
iseärasused, mille poolest ta erineb teistest tõugudest. Olles aastasadu harjunud elatuma rannikualade
madalast kasinast rohust ja talvel napist heinast, mida ikaldusaastatel tuli suurelt osalt asendada põhu ja