Kivirähk "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu"
üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise
viis. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub
häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis
oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma
tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda
Leemeti vastuoluni Johannesega.
See kirglik vastandus osutabki ühtlasi ühele "Mees, kes teadis ussisõnu" olulisele erinevusele
Kivirähki "ajalootriloogia" kahest esimesest romaanist, mis toimisid eelkõige omalaadi
pingelõdvendajatena. Ivan Orav liialdas naeruväärsuseni Pätsi aja nostalgiaga ning "Rehepapp"
pööras pahupidi musta orjaöö kuvandi, lastes kavalatel talupoegadel abitut ja heatahtlikku
mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada
annaabi.ee 
