zooplanktoni esindajate biomassist moodustunud orgaanilist ainet. Põlevkivi võib olla süngeneetiliselt seotud karbonaatsete või terrigeensete settekompleksidega, moodustades kihilaadseid kehasid. Põlevkivid on maailmas küllaltki laialt levinud. Teada on enam kui 600 leiukohta . Enamik leiukohti on koondunud suurematesse levilatesse nagu Balti, Volga, Karpaatia jne. Tööstuslik tähtsus on peamiselt platvormsetel leiukohtadel, kus suurel levialal on tootsate kihtide lasuvad rõhtsalt ja väikesel sügavusel ning nende paksus ja kvaliteet on püsiv. Käesoleval ajal kaevandatakse põlevkivi Eestis, Venemaal, Hiinas, Austraalias ja Saksamaal. Eesti maardlas on põlevkivi kaevandamise tingimused võrreldes teiste leiukohtadega lihtsad - väike sügavus, rõhtne lasuvus, kihindi püsiv paksus. Põlevkivide tekkimine Põlevkivi on settekivim, mis on tekkinud veekogu põhjas, kus olid olemas soodsad tingimused orgaanilise aine kogunemiseks
moodustab ligi 1,6 mld tonni, sama palju kasutamiskõlblikku põlevkivi on veel Eesti maapõues. Ladestuse paksus on maksimaalne Jõhvi Kohtla-Järve piirkonnas, sealt lääne, lõuna või ida suunas minnes põlevkivikihtide paksused (ja sellega koos ka kogu ladestuse paksus) vähenevad. Üldine Eesti leiukoha põlevkiviladestise paksus, lähtudes tootsatest kihtidest, on 2,5...3,2 m, millest 1,8...2,6 m moodustavad põlevkivi- ja 0,6...0,7 m lubjakivikihid. Tootsate kihtidena esineb põlevkivi Eesti leiukohas ainult Kadrinast ida poole, kuni Narva jõeni. Sealt edasi minnes moodustab nn Leningradi leiukoha põlevkiviladestise üldpaksus 1,6...1,9 m, milles 1,0...1,3 m on põlevkivi. Põhjarannikul tungivad Eesti leiukoha põlevkivikihid kohati maapinnale, lõuna poole (Peipsi järve suunas) ladestuse sügavus aga suureneb, kusjuures langus moodustab umbes 3,5 meetrit kilomeetri kohta. Eestis kuni 70m sügavusel. http://polevkivi.blogspot.com
annaabi.ee 
