E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
põlvili.
Agnese pahema õla köhalt sirises veri läbi riide. Saksa kuul, mis Gabrieli pidi tabama, oli
eksiteel sealt sisse tunginud. Viibimata harutas Gabriel mõõga otsaga Agnese kuue ja särgi
lahti, lõikas tinakuuli, mis õlakondi peale põrgates lömaks oli läinud, haava seest välja ja
sidus
haava särgi tükiga kinni. Kohmetult seisid mehed ümberringi. Nad aimasid rasket õnnetust,
tundsid kentsakat kaastundmust sõjast toorestatud südametes ärkavat. Gabrieli hingevalu oli
ju
nii silmapaistev, haavatud tütarlapse lumivalge nägu nii ütlemata kena . . . Kui sakslasest aru
oli kätte saadud, et ta kahtiemata surnud oli, ei hoolinud temast enam keegi.
327
«Tooge mulle jõest külma vett!» käskis Gabriel.
Mis imelik sundus oli nendes sõnades, et nad tõrkumatult käsutäitmist leidsid? Kaks meest
jooksid kõhe alla jõe aarde ja tulid varsti kübaratega vett kandes tagasi. Gabriel piserdas vett