Eesti teatri ajalugu II
,,Armastus kolme apelsini vastu". Nüganen oli üks meisterlikumaid peavoolu teatri
(psühholoogiline, modernistlik) lavastajaid: modern-realistlik, kujunditega töötav. Ta on
näitlejalik. Oskab vaadata lavastusele näitleja silmadega. Psühholoogiliselt sügavad,
detailirohked rollid. Huvitav ruumipoeetika kostöös kunstnikuga. Tema probleemiks on see, et
tõlgenduslikult on etendused ettearvavad, korduvad, ei ole midagi uut.
Toopmere on nii näitleja kui ka lavastaja. Ta osales Hermaküla trupis. Tema jaoks on lavastus
kui väli, kus toimuvad ristumised, hargnemised, põimumised jne. Ta tähtsustab näitleja osa.
Tema reziid iseloomustavad erinevused ja muutumised . Reaalsuse mitmekihilisus ja
identiteetide paljusus tegelastel. Ta ootab näitlejatelt improvisatsiooni. Erinevalt Nüganenist
eelistab Toompere moodsat dramaturgiat: Kivirähk, Kafka jne.
annaabi.ee 
