Eesti kunst 20. sajandi alguses
lähtusid välise maalilise ilu jäädvustamisest, mida näeb Johannes Võerahansu, Lepo
Mikko, Richard Uutmaa loomingus. Maastikumaal kuulus sotsrealismi pingereas
teisejärguliste, mittesoovitavate kunstinähtuste hulka ja sellega liialdamist ei kiidetud
heaks. Äikesepilvi kogus maastikumaali ümber ka sõjaeelse modernismitraditsioonide
jätkumine kunstnike esituslaadis. Aleksander Vardi kargetoonilised talvemaastikud
esindasid impressionismipõhist nüansirikast ja rafineeritud toonimaali, mis kuulutati
peagi formalistlikuks. Mõned rahvuslikud kunstiteemad leidsid Moskva silmis ootamatult
heakskiitu. Eesti kuvandiga sobis kokku kalurite temaatika ja tunnustamist leidis Richard
Uutmaa, kes jätkas sõjaeelset põhjaranniku elulaadi romantiseerivat suunda.
Katseid lepitada sotsrealismi modernismiga leiab Elmar Kitse mitmekülgsest loomingust.
"Natüürmort aedviljadega" (1945) valmis eesti kunsti esitluseks Moskvas, Tretjakovi
Galeriis