V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
pannud; kaks kuud oli küllalt pikk aeg olnud, et muretul poeedil meelest lasta minna tolle
õhtu üksikasjad, kus ta mustlastüdrukut kohtas, ja ülemdiakoni osavõttu kõigest sellest.
Midagi muud väike tantsijanna ei karda; ta ei ennusta tulevikku ja see kaitseb teda
mustlastele nii sagedaste nõiaprotsesside eest. Kui Gringoire talle just mitte meheks polnud,
siis vähemalt oli ta venna eest. Filosoof pidas väga kannatlikult vastu säherdusele pla1
4
3
toonilisele abielule. Tal oli ikkagi oma puhkease ja tükike leiba. Igal hommikul läks ta
hulguste pesakonnast minema, enamasti ikka mustlastüdrukuga, kellele ta tänavanurkadel
raha saamisel abiks oli; igal õhtul tuli ta temaga ühise katuse alla tagasi, laskis Esmeraldal
tema kambrikesse minna ja tal ukse riivi panna, kuna ta ise õiglase unne vajus. Selline
olemine oli igatahes üsna mõnus, nagu ta ütles, ja väga soodus unistustele. Muide, filosoof