Eesti keele ajalugu
> *külään > *küllä; *tupahan > *tupaan > *tuppa (eL murretes on eriti palju
geminatsioone!).
4. Lühikeste geminaatide teke – kui teine silp oli kinnine: *päkkän > Q2 päka,
*seppän > Q2 sepa, *tammessa > Q2 tammes, *lillelta > Q2 lillelt
5. Geminaadi muutumine üksikkonsonandiks – toimunud kindlatel
tingimustel 1. ja 2. silbi piiril pika esisilbi puhul ja järgsilpides, eriti sufiksites:
a) ll > l, mm > m, nn > n, rr > r (*toomme > toome, *käänne’ > kääne);
b) kk > G, pp > B, tt > D, kui teine silp oli kinnine (*lauttˇan > lauda,
vrd
lautta > laut – teine silp on lahtine, leenisklusiili ei teki –; *pilppas >
pilbas).
17. Eesti keele grammatiliste käänete kujunemine.
Uurali algkeeles oli käändeid mõnevõrra vähem kui enamikus praegustes soome-
ugri keeltes, kuid pisut rohkem kui näiteks indoeuroopa algkeeles.