Retsensioon: Kaido Ole
mängivad ka kaks lühifilmi. 6-minutilises ,,Casino Royale"'s kinnitab Ole sama saali tühjale
seinale plasmateleri, vaatab sellest viimast Bondi-filmi ning võtab seejärel televiisori taas
seinalt maha. Kogu tegevus seejuures on emotsioonitu ja tumm. Pooletunnises ,,Monoloogis"
istub kunstnik toolile, vaatab mõnda aega kaamerasse ning lausub: "Ma ei teagi, mida öelda.
Niikuinii ei oleks öeldu piisav." Seejärel lahkub kaadrist, jättes ülejäänud filmi ajaks vaatajale
nautida vaid toolikorja. Filmid olid minu arvates üpris nutikad ja suurte ootustega vaatajat
kavalalt õrritavad.
Suureformaadilised maalid olid pandud üles avarasse ruumi, et hakkaksid vaatajale mõjuma.
Neid töid arvustada on mul aga raske, kuna tundusid taotlevat dekoratiivsust ja olid üpriski
abstraktsed. Näiteks vaadates ,,Vaikelu rohelise taldrikuga", millel on mainitud eseme ümber
komponeeritud ebamäärane amööbi meenutav ollus ja mis on veel seisma pandud rattale,
annaabi.ee 
