on (ja pilatakse neid Ameerikas kvasti, nagu mulle tundub), s iis ei tasu kohe kisama pista (mletan veel poleemikat selle le, kas Dwight Schultzi nimepidi mitte teada on hbiasi vi mitte), sest kindlasti leidub ka neid, kes olid kuni lalmainitud mrvajuhtumini amishite suhtes sama vhiklikud kui mina. Miks ma nende siin ldse juttu tegin - tundub kuidagi snge ja huvitav, et keset McDonaldsite ja Disneylandide dunglit asub selline oaas, kus inimesed kannavad tontlikke musti riideid, kivad htuti ksteisel klas juttu puhumas (nagu vanad eestlased peerude sees) ning transpordivahendina kasutavad vaid tallataksot vi hobujudu selle sna otseses mttes. Ja mstika, mis neid mbritseb, teeb nad kuidagi kitvamaks kui savutmbamine, ajamata kaenlaalusekarvad, vaba seks ning rinnahoidjata tolgendavad nisad. P.S. Epp Petrone, kelle artikli lingi ma lal vlja tin, tles, et kik ameeriklased tuleks nende juurde ppustele saata - suudaksime ehk koloogilist katastroofi edasi lkata
seestunud. Teesklemine kasvas üle prühhoosiks. Seesugustest juhtumitest ilmneb, mil määral ühiskonda haaranud nõiamaania oli inimesed tõepoolest hulluks ajanud. Ent palavik oli juba alanemas. 1687. aastal andis Louis XIV välja edikti sorcellerie vastu. See oli kosutavalt mõõdukas; loitsimist küll taunides ei poogitud sellele enam külge musti kasse, seksihulle nunnasid ega nõiamaania muid säherdusi tontlikke kangastusi. Kõige hullem oli möödas. Pärast 1700. aastat vähenes süüdistuse saanud, süüdi mõistetud ja hukatud nõidade arv kiirelt. Nõiad ja usk maagiasse tänapäeval Loitsumaagiaga, millel on tihtipale satanistlik värving, võib seniajani kokku puutuda kõikjal Euroopas, eriti tallupoegade hulgas, ehkki teisest maailmasõjast alates on sellised uskumused hakanud kiiresti kokku kuivama. Loitsumaagia tunnusjooned varieeruvad piirkonniti, Saksa, Prantsude, Inglise, Itaalia ja
annaabi.ee 
