Pulli sarved olid lühemad ja jämedamad kui lehmal, pull ise lehmast suurem ja toekam. Vahel lõigati eristamiseks lehma kõhu alla rist ja pullile kolmnurkne sälk. Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 3 Seaks võeti parajalt ümmargused oksajupid. Prunnakam siga oli ilusam. Isegi sea kõhualust ei lõigatud siledaks. Las olla paksem. Ainult sea ninaots vooliti teravaks, et tal oleks mõnusam tonkida. Hobuse jaoks valiti sobivalt kõver või oksaharuga puuoks hobusepuu. Hobuse kõige tähtsam tunnus oli keerus kael. See tõusis tavaliselt kõrgele püsti ja oli kehast peenem. Kaela otsa lõigati kõrvadega pea. Mõnikord pandi hobusele ka pulkjalad alla ja takust saba taha. RAHVARIIDED Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvarõivaste nime all. Igal Eesti kihelkonnal olid oma rõivad.
Ikka asutas ta enda seisma või istuma mõne suurema ja tugevama poisi kõrvale, võttis ettevaatlikult selle pahema käe, varsti tema pahema käe pisikese sõrme -- nimelt just pahema -- ja nokitses selle küüne kallal, kuna ta samal ajal omi keeleotsa pani alumise huule ja hammaste vahele, et teda seal tasapisi liigutada. Samas toas magas veel Laane, tugev härja peaga, madala otsaesisega maapoiss, kel lühike, jäme kael, mis kõrgete õlgade vahele peaaegu ära kadus. Teda võis igaüks tonkida, ilma et ta vastu hakkas, sest tema ütles teise kohta ikka: ,,Mis tühjast ka lüüa saab" ja laskis tal karistamatult minna, liigutas ainult oma pikki kõveraid käsi, nagu oleksid need võetud mõnelt gorillalt ja tema laia vimmas piha külge pandud. Samuti võõrana tundusid ka tema lühidavõitu jalad, mis hoidsid põlved ettepoole könksus ja varbad otstega sissepoole. Samm tippiv, sibav ja ikka kipub üks jalg astudes nagu teise varbaid tallama. Aga kunagi ei sünni see, sest tema
annaabi.ee 
