kasutamiskõlbmatuks muutunud ahjude tõttu siit lahkusid. Kaarekujulises kõrvalhoones on 20. sajandil asunud erinevate ametiasutuste kõrval ka eluruumid, kusjuures viimased elanikud kolisid sellest lagunemisohtlikust majast välja alles 1980ndate aastate lõpul. Riigikantselei bilanssi jõudis varisemisohtlik hoone 1990ndate alguses, kuid alles 1996. aasta alguses hakati ehitist renoveerima. Kapitaalsed rekonstrueerimistööd said alguse lammutustöödest, kus pea kümme aastat tondilossina seisnud ja mädanenud ning varaste poolt laastatud hoone sissevarisenud katusekonstruktsioonid, kandevõime kaotanud vahelaed ja amortiseerunud siseseinad tuli suuremas osas eemaldada. Hoone on kolmel korral olulisel määral ümber ehitatud: esimest korda siis, kui see kohandati ümber Toomkooli pansioniks, teist korda 1891. aastal siia esmakordselt kohtuasutuste paigutamise tõttu ning kolmandat korda, kui hoone renoveeriti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei tarvis
näidatud sinna viivat treppi. (Isegi antud vundamendiplaan ei vasta tegelikkusele, fassaadijoonised puuduvad üldse. Arvatavasti on hoone efektne ehisvöö ja karniis siiski juba selle rajamise ajal lisatud.) Algsetel joonistel võib märgata ka vanni tähistavat tingmärki, aga tegelikkuses pole sinna pesemisvõimalust tänaseni rajatud. Samas on elamus mingil ajahetkel 11 leibkonda elanud (1976. a. inventariseerimisaruande alusel)! OBJEKTI TEHNILINE SEISUND Maja on aga mahajäetud tondilossina kokkukukkumise äärel. Pole teada, millal viimased elanikud majast välja on kolinud, kuid oma eluaseme eest pole nad kunagi eriti hoolt kandnud-- hoone halba seisukorda kirjeldavad juba eestiaegsed inventariseerimisaruanded (1937.a.) 46-ndal aastal väljastatud kirjutiselt võib lugeda, et kahekorruselise katusetoa ning klaasitud verandadega puitelamu alus (madalvundament- paas), välis- ja kap.seinad ning seinte väliskate (krohv) on veel heas seisukorras, kuid muud
annaabi.ee 
