"tondikujuna" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

ja surus end tema ligi. Kui meie filosoof tundis, et paat liigub, lõi ta käsi kokku ja suudles Djalit sarvede vahele. «Noh, nüüd oleme kõik neljakesi pääsenud!» hüüdis ta ja lisas sügavamõtteliselt juurde: «Suurte ürituste õnnelik lõpp sõltub vahel õnnest, vahel kavalusest.» Paat liikus aeglaselt parema kalda poole. Tütarlaps tuuris võõrast salajase kartusega. See aga oli tormilaterna hoolikalt kinni katnud. Pimedas paistis ta paadi ninas mingi tondikujuna. Ta allalastud torp oli talle nagu näokatteks. Ja kui ta iga aerutõmbega välja sirutas oma käed, mille küljes rippusid mustad varrukad, siis olid need kui nahkhiire suured tiivad. Kogu aeg 452 polnud ta ühtki sõna lausunud, ühtki häält teinud, paadis oli kuulda ainult mõlade ühetasast sõudmist ja laineviirgude laksumist vastu paadi külgi. «Vannun oma hingeõnnistuse juures!» hüüdis äkki Gringoire. «Meie oleme ergad ja rõõmsad nagu linnukesed