V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kahe mehe jalgu, uks aga oli liiga madal, et nende päid näha. Valgus tungis talle nii valusalt
silma, et ta pidi laud sulgema.
Kui ta nad jälle avas, oli uks juba kinni, latern oli trepiastmele pandud ja üksainus mees
seisis ta ees püsti. Must mungakuub langes tal alla kandadeni, samast riidest torp kattis ta
nägu. Midagi polnud sellest inimesest näha, ei palgeid ega käsi. Ainult pikk must püstiseisev
surilina, mille all siiski midagi elas. Tütarlaps vaatas tükk aega teravalt sellele tondikujule
otsa. Kumbki ei lausunud sõnagi, nad seisid teineteise vastu nagu kaks raidkuju. Keldris
paistis elu sees olevat ainult laterna tähil, mis niiskuse käes praksus, ja veetilkadel ülevalt
laest, millede monotoonne laksatus lõikus tule korrapäratusse praginasse, pannes
laternavalguse
õlise loiguvee pinnal kontsentriliste ringidena värisema.
Viimaks katkestas vang vaikuse:
«Kes te olete?»
«Preester.»
See sõna, selle rõhk ja toon panid ta värisema.
Preester jätkas tumeda häälega:
annaabi.ee 
