Mees kes teadis ussisõnu analüüs
ja majesteelikum kui Leemet oli kunagi ettekujutanud. Leemet kükkitas ta kõrvale ja
silitas ta väga sooja nahka mõeldes sellepeale, et on tema viimane kaaslane, sest
vaevalt ta järgmise valvuri leiaks. Siis tabas Leemetit abitu kurbuse hoog kuidas kõik
oleks võinud teisit minna, kui lihtne ja kerge oleks olnud tõrjuda vaenlaste rünnakud
ja okupatsioon kui ei oleks unustatud ussisõnu. Sajandeid oleks neid kardetud ja
austatud ning Põhja Konn oleks olnud rahva lipulaev is kui tomipilv alati kaitseks
neid ja keegi teine ie oskaks seda enda teenistusse allutada. Leemet sulges silmas ja
jäi legendi kõrvale magama.
Vahetevahel käis ta aga koopast väljas sööki hankima ja jalutama metsas. Tähele ei
jäänud panemata koopa imelik omadus avaneda suvalises kohas metsas. Nüüd mõistis
Leemet kuidas Meeme oli kogu aeg liikunud nägematult hiiglasike vahemaid metsas.
Leemet käis vahetevahel vaatamas ka õde ja mõmmit kus hämaras koopas kus õhkond