Harpüia-Vastab number 3. Tegu on linnu ja inimese vahepealse olendiga, kellele omistatakse kõiki kurje ja halbu omadusi – nad on kiskjalikud, vägivaldsed, vaenulikud, haisvad ning on peamiselt raipesööjad, kuid vajadusel murravad ka ise ohvri maha. Nende käed on kaetud soomustega ja juuksed kasimata, sassis. Neil on kitkutud soku habe, keha on kaetud sulgedega, jalgade asemel on kotkaküünised ning seljal nahkhiiretiivad. Kimäär-Vastab number 6. Ta on eestpoolt lõvi, tagantpoolt madu ja keskelt kits. Tihti nimetatakse kimääriks ka mis tahes veidratest komponentidest kokku pandud soerdit sh kujutlust millestki, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Kimääriks nimetatakse ka inimest, kellel on mitme inimese geenid (näiteks lapsel on ema poolt päritud nii ema kui ka ema venna geenid), kusjuures erinevates elundites domineerivad erinevad geenid. Hephaistos-Vastab number 9. Ta on vanakreeka mütoloogias sepatöö, vulkaanilise tegevuse ja tulejumal. ...
Kreeka religioon ja mütoloogia. Kohustuslik kirjandus: Puhvel, J., Võrdlev mütoloogia. Ilmamaa 1996. (8. peatükk: Vana-Kreeka). Vegetti, M., Inimene ja jumalad. Vana-Kreeka inimene (koostanud J.-P. Vernant), lk. 258 289. Avita 2001. Vidal-Naquet, P., Must kütt ja Ateena efeebia. Akadeemia 7, 1995 nr. 2, 355 381. Müüdisüzeed saab eesti keeles hõlpsalt kätte raamatutest: Hamilton, E. Antiikmütoloogia. Eesti Raamat 1975. Hjortso, L., Kreeka jumalad ja kangelased. Tänapäev 2003. Martin, R., Vana-Kreek müüdid. Pegasus. Stephanidis, M. ja Stepanidis, I., Iidsete aegade lood, I II. Eesti Raamat 1991. Muud kirjandust: Bremmer, J. N., Greek Riligion. Ofx. UP 1994. Burkert, W., Greek Religion. Blackwell 1984. Burkert, W., Homo Necans. The Anthropology of Ancient Greek Sacrificial Ritual and Myth. Berkeley, Los Angeles, London 1983. Frazer, J. G., Kuldne oks. Uurimusi maagiast ja religioonist. Varrak 2001. Kerenyi, C., The Gods of ...
Uurimisülesannete hulka kuulub lisaks säilinud või hääbunud matuserituaalide ja kommete kirjeldamisele ka matusekommete muutusi tinginud asjaolude laiema kultuuritausta avamine. Oma uurimustöös analüüsin ka Tallinna kalmistute hauakivide sümboolikat. Hauakivide graveering on kunst, mis alistub ajale. See muutub samuti ajas nagu näiteks keel, tavad ja mood. Püüan tõlgendada hauaplaatide traditsiooniliste sümbolite tähendust eelkõige mütoloogiliste, folkloristike ja usundiliste aspektide kaudu. Matmiskombestik kuulub kultuuri süvakihtide hulka, moodustades surmakultuuri olulisima osa. Välisest küljest on matusekombestik väga konservatiivne rahvatraditsioonide haru, mis pole oluliselt muutunud alates ristiusustamist. Üksikuid olulisi muutusi Eesti matusekombestikus võib märgata alles alates 1950. aastate keskpaigast, mil käibele tuli termin ,,nõukogulik kombetalitus" (Järve 2007: 3)
annaabi.ee 
