Milleks meile traditsioon?
Tihtipeale peitub
võimuvõitluse taga sügavam põhjus kaitsta üht või teist väliste vaenlaste, välisuuenduste
eest, kuid siin jääb peale traditsioon. Ta neelab alla kõik uuendused. Kõik saab ühte patta uute
traditsioonide nime alla.
Teatriuuendustega alustas Kaarel Ird kuldsetel kuuekümnendatel. Veel varem, ammu enne
Vabariigi sündi lõi keelt uueks härra Masing, rääkimata siis Kristjan Jaak Petersonist. Ometi
näivad tollased uuendused nüüd tolmununa, igavikku vajununa. Neile pole omaks saanud
Wikmani poiste surematust. Või äkki ikkagi on? Õnnis õ-täht keerab ju iga välismaise
keeleõppija igatpidi sõlme, uuendab tema keelt ja treenib lihaseid. Täpselt nii kandub ajas
pidevalt edasi Voldemar Panso suur teatriime, uuendus, kui nii võib öelda Lavakool, see
Püha Teatrigraal.
Traditsioonidega on veidi teisiti. Me jookseme marti, sööme jõuludel verivorsti ning pistame
jaanipäeval tule otsa suurele lõkkele
annaabi.ee 
