Michael Andreas Barclay de Tolly
1812. aastal tungis Venemaale sisse Napoleon ning suurimat Vene armeed, mis oli
Napoleoniga silmitsi juhtis Barclay de Tolly. Ta kasutas nüüdseks kuulsaks saanud
taganemistaktikat, mida tol hetkel ei pooldanud ei rahvas ega ka enamik ohvitsere.
Barclay de Tolly oli ka suure avaliku surve all ja põlatud tema saksa päritolu
pärast. Rivaalid levitasid Barclay de Tolly kohta kuulujutte, et ta olevat Napoleoni
salaagent ning rahvahulgas kutsuti vaprat sõjameest argpüksiks. Barclay de Tollylt
võeti sõjaväe juhtpositsioon. Ometi tegi ta lahingus mitmeid vapraid samme, mille
eest tunnustati teda Püha Georgi ordeniga. Peale Napoleoni Venemaalt lahkumist
sai Barclay de Tolly tänu oma kavalale sõjataktikale kangelaseks ning taastas oma
au.
Tänu kehvale tervisele pani 1812. aastal Barclay de Tolly ameti maha, kuid juba
aasta hiljem naasis ta armeesse ülemjuhatajana. Ta osales lahingutes Bautzenis,
Dresdenis, Kulmis ja Leipzigis. Viimases lahingus juhatas ta vägesid nii