Ta on mind lugematuid kordi kukil kandnud. Siin olid need huuled, mida ma olen suudelnud ei tea mitu korda ja nüüd ... kui võigas on seda kujutleda. Kus on nüüd su pilked, su hüpped, su laulud, su lustlikud sähvatused, mis terve laudkonna naerust röökima panid? Ei ühtki enam? Lõuad läinud, lõuapoolik? Mine nüüd mõne daami tuppa ja ütle talle, et pangu või tollipaksuselt värvi peale, selliseks muutub ta ikkagi. Horatio, ütle mulle üht asja. HORATIO: Mida, mu prints? HAMLET: Kas sina usud, et Aleksander Suur nägi mulla all samasugune välja? Kui madalaks võib meie otstarve muutuda, Horatio! Me võime Aleksandri üllast põrmu jälgida seni, kuni ta teisendub punniks augu ees, eks? HORATIO: Jah, kui me oma mõttel sedavõrd veidralt laseme lennata.
Ta ütles: «Käed eemale, Huckleberry! Kui korratu sa alati oled!» Lesk kostis mu eest hea sõna, aga see ei võinud õnnetust ära hoida, teadsin seda väga hästi. Pärast einet läksin kurvalt ja kartlikult välja ja ootasin, kust mulle õnnetus tuleb ja missugune see on. On ju võimalusi mõnd laadi õnnetust ära hoida, aga siin polnud midagi parata; ma siis ei katsunudki midagi teha ning luusisin nukralt ringi ja olin valvel. Läksin alla aeda ja ronisin üle kõrge plangu. Maas oli tollipaksuselt värsket lund ja ma nägin kellegi jälgi. Need tulid kivimurrust ja peatusid pisut trepi juures ja läksid siis edasi ümber aia. Oli veider, et nad ei läinud sisse, kuigi neid oli mulgu juures. Ma ei saanud sellest tolku. See oli kuidagi väga kummaline. Pidin jälgi mööda edasi minema, aga enne kummardasin, et neid uurida. Esiti ei märganud ma midagi, aga siis märkasin. Vasema kontsa all oli jämedatest naeltest rist, et kuradit eemal hoida.
annaabi.ee 
