Filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus
sellest ideaalist, milleni suur osa inimesi ulatuda tahab. Ning kui Dostojevski kõneleb
Aljosast, kõneleb ta millestki, mis jääb tänapäeval üha mõistetamatumaks ja kaugemaks; mida
on üha võimatum kohata kehastatuna.
Platon leidis, et inimese hing jaguneb kolmeks eri osaks. Selleks kasutas ta ,,Phaidroses"
võrdpilti hobusekaarikust (hingest), kahest hobusest ja kaarikujuhist. Üks hobustest on kena,
sirge ja ilus, teine aga verd täis valgunud silmadega ja tokerjas. See viimane võib vedada
esiteks teise hobuse ja seejärel kaarikujuhi teelt välja. Halb hobune tähistab seega ihasid, kena
hobune tundeid ja kaarikujuht mõistust, kaalutlust, mõistlikkust. Platoni vertikaalne
kolmikjaotus liigub siis alt üles: ihad-tunded/emotsioonid-mõist(likk)us. Traditsiooniline
kolmikjaotus pädeb minu meelest ka Dostojevski Karamazovites, ainult mõistus/mõistlikkus
ja tunded/emotsioonid on vahetanud kohad.