Eesti traditsiooniline rahvakultuur
ise, laenutajaks aidameheks oli tavaliselt mõni aus ja rikkam peremees, kes selle töö eest tasu ei saanud.
Mõõdunõudeks olid rautatud servadega setverikud ja karnitsad, laenude ja nende tagastamise arvestust peeti
pügalatega magasipulkadel, millest üks pool jäi aita, teine laenaja kätte. Alles 19.saj teisel poolel hakati arvestust
pidama kirjalikult, magasiniraamatus. Sellal vähenes ka vilja laenamise vajadus ja sageli müüdi vili ära, saadud
rahast moodustus toitluskapital, millest siis anti soovijaile rahalaenu. 20.saj alguses minetasid magasiaidad oma
tähenduse.
Vallamajad
Eesti vallad olid algselt mõisavallad, kuhu kuulusid ühe mõisa valdustes elavad talupojad. 19.sajandi alguse
talurahvaseadustega moodustati mõisavalitsusest sõltuvad vallakogukonnad, kelle peamiseks organiks olid
talupoegade omavahelisi asju lahendavad vallakohtud, need pidasid istungeid mõisates. Alles pärast 1866.a
annaabi.ee 
