Kiiresti muutuva keskkonna tõttu, eeskätt temperatuuri ja toitesoolade koguste kõikumise pärast, asenduvad labiilsemad kooslused stabiilsematega. Kevadel pärast jää sulamist valdavad planktonis kiirekasvulised, enamikus väiksemõõtmelised vetikad, kelle siht on toitesoolad kiiresti omastada. Kogu energia kulub paljunemisele, varusid talletatakse võimalikult vähe (siia võiks panna viite Ingmar Oti joonisele). Suve alguses on suurem osa toitesooladest veest tavaliselt ära tarbitud. Arvestades ka vetikatest toituva zooplanktoni arvukuse kasvu, ei suuda kiirekasvulised liigid sellistes tingimustes enam püsivaid populatsioone säilitada. Olukorda, kus fütoplanktoni hulk on vähenenud ja seetõttu ka järve läbipaistvus suurenenud, tuntakse ka nn. selge vee perioodina. Peagi hakkavad planktonis tooni andma seda liiki vetikad, kellel on võime omastada väikse
Kõnekeeles öeldakse selle kohta ka, et ,,vetikad õitsevad", kuid see pole päris õige. Õitsevad ainult õistaimed. Vetikaid on igal pool vetes, kuid alati inimene ei pane neid tähele, kuna vetikad on ülimalt väikesed ja inimsilm ei suuda neid eristada. Mõõtmed võivad jääda vahemikku 1-100µm, kuid inimsilm ei erista objekte, mis on väiksemad kui 2mm. Eutrofeerumise ajal tekib aga vetikaid palju ja ka vee värvus muutub. Vohamine tuleneb vees leiduvatest toitesooladest, valgusest, temperatuurist ja ka lainetusest. Moodustades vetikatele sobiva keskkonna hakkavad nende rakud arenema, vetikad paljunevad ning kasvab ka tootlikkus. Veeõitsengud on sagenenud viimasel ajal. Inimtegevuse tagajärjel toovad veeõitsengud kaasa väga suuri kahjusid. Põllumajanduslikud väetised võivad sattuda vette ning tekitada toitesoolade üleküllastuse, mis tekitavad veeõitsengut. Looduslikult toimub samuti eutrofeerumine, kuid seda väga pika aja jooksul
neis on madalsootingimuste (rikkama taimestiku ja parema toitumise) taustal kõrgsootingimustega (vaese sademelise toitumisega) kõrgendeid - mättaid, saari ja taimkate on seetõttu ilmelt mosaiikne. Soode kolmikliigitusele andis teadusliku põhjenduse sooteaduse klassik C. Weber (1902, 1908). Seega erinevad sootüübid kõigepealt turba toitainetesisalduse poolest. Madalsoos on taimi toitev turbakiht toitesooladest rikas (eutroofne), rabas vaene (oligotroofne), siirdesoos keskmise viljakusega (mesotroofne). Turba pindmises 20 cm paksuses kihis on rabades: lupja 27 korda vähem kui madalsoodes, lämmastikku vastavalt 6,6 ja fosforit 2,9 korda vähem, kaaliumi puhul on erinevus väike. Turba mahumass on madalsoos keskmiselt kaks korda suurem kui rabas, mis taimede kasvu seisukohalt on üsna oluline. Mahumassist sõltub mulla toitesoolade sisaldus. Mida kergem on
annaabi.ee 
