Taimemahlade el-juhtivus tööjuhend
Töö eesmärk on võrrelda taimemahlade elektrijuhtivust
Taimerakud sisaldavad mitmesuguseid soolasid, happeid jm ühendeid. Vastavate ainete vesilahust
on palju raku vakuoolides, kuid loomulikult ka teistes raku osades. Tsütoplasma ongi ainete
vesilahus. Taimede viljadest eraldatud mahlad on teatavasti erisuguse magususe ja hapususega, mis
tuleneb mitmesuguste orgaaniliste hapete ja süsivesikute sisaldusest. Rakumahla kontsentratsioonist
oleneb tema võime omastada väliskeskkonnast toitelahuseid. Omastamine toimub osmoosi teel: vesi
(lahusti) liigub madalama lahustunud aine kontsentratsiooniga keskkonnast kõrgema
kontsentratsiooniga keskkonna suunas. Näiteks taime üleväetamisel taim kuivab, sest väljaspool
rakku olev kontsentreeritum lahus imab taimerakkudest vee välja (osmoos). Tavalisel kastmisel aga
on rakumahla kontsentratsioon kõrgem kui mullavees ning rakud imavad vesilahust sisse.
Elektrijuhtivus on vees lahustunud tahkete ainete hulga mõõt