Ekspeditsiooni juhiks määrati Maupertuis. Ta palus kaasa ka Celsiuse, kes oli ainuke astronoom sellel ekspeditsioonil. Pärast aastat Pariisis suundus Anders Celsius Londonisse, kust ta ostis vajalikke instrumente Maupertuis' ekspeditsioonide jaoks. Need toimusid aastatel 17361737. Aastal 1735 purjetas teine ekspeditsioon sama eesmärgiga Lõuna-Ameerikasse Ecuadori. Põhjas läbiviidud mõõtmiste tulemustel saadi ühe meridiaani kraadi pikkuseks 57,437 toisi, samas kui Picardi mõõtmised aastatel 1669 kuni 1670 Pariisi ja Amiensi vahel andsid tulemuseks 57,060 toisi (tois on vana prantsuse pikkusühik, mis võrdub 1,949 meetriga). Saadud tulemuste võrdlemisel sai selgeks, et Newtonil oli õigus olnud. Celsiuse ülesandeks ekspeditsioonil Lapimaale olid astronoomilised vaatlused (nagu võib näha tema päevikutest, mis on tänapäeval hoiul Uppsala Ülikooli raamatukogus). Prantsusmaa
kuuendal aastal toimus lahing. Ja juhtus nii, et pärast võitluse algust muutus päev järsku ööks. Seda päeva kadumist oli ioonlastele ette ennustanud Thales Mileetosest, kes oli tähtajaks määranud sama aasta, kui see toimuski." "diapheroysi de sphi ep' isês ton polemon tôi hektôi etei symbolês gegomenês synêneike. hôste tês makhês synesteôsês, tên hêmerên exapinês nykta genesthai. tên de metallagên taytên tês hêmerês Thalês ho Milêsios toisi Iôsi proêgoreyse esesthai, oyron prothemenos eniayton toyton, en tôi dê kai egeneto hê metabolê." See varjutus ajendas Lüüdia kuninga Alyattese ja Meedia kuninga Kyaxarese rahu tegema (Herodotos I, 74). Väike-Aasias tõenäoliselt nähtav päikesevarjutus toimus 28. mail 585 eKr. See on esimene ajalooline sündmus, mida saab kuupäevaliselt dateerida. Herakleitos, Thalese noorem kaasaegne, teab teda vaid astronoomina, kes sai kuulsaks päikesevarjutuse ennustamisega
annaabi.ee 
