ARISTOTELES:Nicomachose eetika I ja V
ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglaseid tegusid.
Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest
mittehoolivat ebaõiglaseks. Seega oleks kõik seaduslik ühtlasi ka õiglane. Nii võime ühes
mõttes nimetada õiglaseks seda mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi.
Aristoteles vaatles esmalt inimese tegevust ja selle väliseid mõjutajaid, seda, et õiglus avaldub
toimimisviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus
aga kasu iseendale. Kuigi teksti edasises arutluses on öeldud, et õiglus on tervenisti
loomutäius ja ka vastupidi, ebaõiglus pole pahelisuse osa, vaid tervenisti pahelisus. Läheb
teema arendus edasi õigluse uurimisena loomutäiuse osana ja ebaõigluse uurimist pahelisuse
osana. Lisaks tekib küsimus ka õiglase ja ebaõiglase suhtes. Võrdne oleks siis õiglane ja
ebavõrdne ebaõiglane