hävinud. Vene riigivõim tunnistas luteri kiriku valitsevat kohta, usuvoolude suhtes oldi Rootsi riigist tolerantsemad. Liivimaal juhtis kirikuelu nagu Rootsi ajalgi kindralsuperintendent, Eestimaal aga üks maanõunikest Pietism levis Baltikumi Saksamaalt. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku süvenev konservatiivsus, nad taotlesid elu kõlbelisemaks muutmist ja usu sügavamat tunnetamist. 1720-30ndatel sai pietism juhtivaks usuvooluks siinse pastorkonna seas, oma toimekusega olid pietistid abiks sõjast üle saamisel. Tänu pietistidele sai luteri usk rahvale lähedasemaks, kuna usudogmade pähetuupimise asemel neid seletati. Pietism oli rohkem haritud teoloogidele, rahva kaudu jõudsid pietistlikud ideed vennastekoguduste e. hernhuutlaste (Sks. linn Herrnhut) kaudu. Eestisse jõudis liikumine 1730ndatel tänu saksa käsitöölistele, võeti talurahva poolt kiiresti omaks. Propageeriti alandlikust, kõlblust, usuvagadust, sotsiaalset võrdsust. Luteri kirikust
Hetk hiljem lahkusid kolm noormeest üksteisest, luba; des kohtuda kell neli Athose juures. Planchet aga jäeti maja valvama. 412 Aramis siirdus koju, Athos ning d'Artagnan läksid safiiri pantima. Nagu meie gaskoonlane oletas, oli kerge saada sõrmuse eest kolmsada pistooli. Veel enam, juut pakkus kuni viissada pistooli, kui nad nõustuvad sõrmust müüma, sest see sobiks suurepäraselt tema kõrvarõngastega. Athos ja d'Artagnan raiskasid kahe sõduri toimekusega ja kahe asjatundja teadlikkusega kogu musketäri varustuse ostmiseks vaevalt kolm tundi. Liiatigi oli Athos järeleandlik ja härrasmees kuni sõrmeotsteni. Iga kord, kui mõni asi talle sobis, maksis ta nõutud hinna, püüdmata seda alla kaubelda. D'Artagnan oleks meelsasti tahtnud selles suhtes oma arvamust avaldada, kuid Athos asetas talle naeratades käe õlale ja d'Artagnan taipas, et tingimine sobib temale, vaesele gaskooni aadlikule, mitte aga mehele, kes näis olevat vürst.