Eesti keele vormiõpetus
· Ains nom lõpul s, mis gen kaob (ablas, ahas, ehmes, habras, haljas, harras, hernes, juudas, kallas, koobas, kubjas,
lammas, lõugas, meelas, mätas, narmas, oinas, puhas, ratas, reibas, sammas, teivas, tüügas, urgas, varas, vilgas, üllas
VORMISTIKUST:
· Ains part konsonanttüveline t-lõpuline, nõrgas astmes (aldist, haugast, helvest, kitsast, kännast, lammast)
· Ains illat sse-lõpuline, tugevas astmes (helbesse, kaukasse, laekasse, narmasse, puhtasse, toikasse, vardasse)
· Taevasse e taeva, pahmasse e pahma
· de-mitmus moodustatakse te-tunnusega nõrgaastmelisest kons-tüvest (ehmeste, kallastesse, kinnastes, lammastest,
mülgastele, rõngastel, sammastelt, töngasteks, valdasteni)
· Kaunsite e kaunite, kallistesse e kallitesse, kaunistes e kaunites, kallistel e kallitel
· Mitm part i-tunnuseline ja de-lõpuline, vokaaltüveline (aplaid, hülgeid, kapsaid, räästaid, sõtkaid)
annaabi.ee 
