algselt pigem loomasööt ning nisu söödi vaid pidupäeval. Eestlase toidulaual oli palju kaunvilju oad, herned, läätsed. Köögiviljadest kasvatati palju naereid, kaalikaid ja kapsaid. Kartul tuli eestlaste toidulauale alles 19. sajandi teises pooles. Lihaloomaks oli peamiselt siga; veist peeti piima saamise eesmärgil ning söögiks tapeti vaid vanad lehmad. Sama lugu lammastega kasvatati villa saamise eesmärgil ja söödi vaid viimases hädas. Toiduvalmistusviisidest olid vanasti põhilised pajas keetmine ja hautamine; praadimine ja ahjus valmistamine lisandusid hiljem. Toome nüüd võrdluse tänapäevaga praktiliselt kõik on muutunud teraviljadest on vaieldamatu nr 1 nisu, mida saab nii otseselt kui peidetud kujul (ja just rafineeritud jahudena) väga paljudest toodetest. Naerid, kaalikad ja kapsad pole just populaarsemate aedviljade hulgas, kartul aga on vallutanud eestlaste toidulaua. Kaunviljad on meie menüüst aga praktiliselt kadunud
raskekoelisemad lihad, mida enne hautamist võib parema maitse saavutamiseks kergelt pruunistada. Kuna hautades valmib toit vähese veega ja omas mahlas ning seda ära ei kurnata, siis vitamiinid ja mineraalid jäävad toidu sisse, kuid hautamise kahjuks räägib siinkohal selle pikk kestvus - liialt kaua kuumutatud toidus hävib olulisel määral kasulikku. Üheks rohkestikasutatavaks toiduvalmistusviisiks on praadimine, samas on praadimine kindlasti üks kahjulikematest toiduvalmistusviisidest, kuna see toimub enamasti rohkes õlis ning kõrgel kuumusel, mille käigus tekivad inimorganismile kahjulikud kantserogeensed ühendid. Kui siiski praadida, siis võimalikult lühikest aega ning kindlasti mitte toitu liialt pruunistades. 20 Praadimise tervislikumaks alternatiiviks on ahjus küpsetamine, mis ei nõua toidule lisamiseks liigset rasva. Ahjus saab valmistada erinevaid lihasid - nii
annaabi.ee 
