Söömine- joomine keskaegses Tallinnas
Rukis oli keskaja Liivimaal peamine leivavili, odrakasvatus oli seevastu tähtis eelkõige
õllepruulimise seisukohalt. Võrreldes rukkiga, millest kujunes Liivimaa, sh Eesti alal kogu
keskaja peamine ekspordiartikkel, ei olnud odral ekspordis tõepoolest kuigi suurt tähendust.
Oder ja sellest saadud linnased kasutati ära kohapeal; vallutusjärgsel ajal nõudsid feodaalid
linnaseid talupoegadelt ka andamiks. (6)
Nisu, nagu ka oder ja hirss on Euroopa vanemaid toiduteravilju. Iseseisva kultuurina hakati nisu
Eesti alal kasvatama võrdlemisi hilja. Oma osa selles oli paikkonna geograafilisel asendil: nisu
kasvatamiseks sobivad paremini lõunapoolsed piirkonnad. Nisu tagasihoidlikku osatähtust
näitab juba seegi, et 16. sajandi keskel ulatus nisu protsent viljaandamis harva üle ühe. Rohkem
kasvatati nisu Saare-, Hiiu- ja Läänemaal ning Lõuna- Eestis. Neis paigas tuli seda ka
koormisena sagedamini ette. (6)