Kalakotkas
Selgunud on ka see, et suguküpseks saanud kalakotkad tavatsevad valida pesapaigaks koha,
kus läheduses mõni paar juba pesitseb. Arvukuse madalseisu ajal jäid asustatuks parimad
elupaigad, kesisematele pole veel jõutud levida .
Indikaator (joonis 1.) näitab kalakotkaste pesitsuspaaride arvukust 10000 km2 kohta. Tulemus
on arvutatud liigi koguarvukuse suhtena Eesti pindalasse (45227 km2).
Eesti kalakotkaste teadaolevad pesapaigad on koondunud Lõuna- ja Ida-Eestisse, kus leidub
enam toidurikkaid ja pesitsemiseks sobivaid järvede- ja jõgederikkaid alasid (Lõhmus
2001b) . Lääne-Eesti järved on halotroofsed, düseutroofsed või eutroofsed ning ei sisalda
kalakotka jaoks piisavalt ja järjepidevalt kala. Teatud määral pärsib kalakotka levimist
rannikule ja saartele ka sealne tugev merikotkaste positsioon.
Kui 1970-ndate alguses kahanes kalakotkaste populatsioon Eestis alla poplatsiooni säilimiseks
vajaliku piiri, siis alates 1980-ndatest on arvukus pidevalt tõusnud. 1994
annaabi.ee 
