Reedel, 15. märtsil toimus 8. klasside õppekäik Niguliste Kunstimuuseumi ja Estonia teatrisse, eesotsas õpetajate Anne Kruuse, Sirje Riitmuru ja Kadri Uustaluga. Õppekäik oli õppetöö osa ja seda finantseeris kool. Tavaliselt on meil reedeti seitse tundi, esimene tund on vaba või osadel eesti keele tund. Väljasõit pidi toimuma kell 8.00. Kooli jõudes kogunesid kõik 8. klassi õpilased alla fuajeesse, kus ootasid neid ees õpetajad ning kõigile jagati toidupakke. Toidupakike sisaldas õuna ja kohukest, millele lisandus hiljem ka soe saiake. Kui toidupakikesed olid ära jagatud ja kell 8.00 sai, kiirustasid kõik parklasse, kus ootas suur buss juba ees. Sõit kestis umbes tund aega ning kella üheksaks olime juba Estonia teatri juurde jõudnud. Väljusime bussist ning järgnesime õpetajatele, ustest sisse suurde fuajeesse ja panime oma joped ja kotid garderoobi. Meie juurde saabusid kaks giidi, kes pidid meile tutvustama Estonia teatrit ja rääkima selle ajaloost
midagi muud peale hakata ning kindlasti ka neid, kes teevad seda lihtsalt heast südamest. Kuid niisuguseid inimesi on kahjuks vähe. Siiski on rõõmustav, et inimestes on säilinud halastust ja kaasatunnet. Halastust näeme ka Aafrika näljahädaliste aitamses. Paljud rigid on valmis toetama. Aafrika lapsi humanitaarabiga või andma selle muretsemiseks raha. See on kohtlemata üks hoolimise märke. Lastele, kes pole tihti päevadle viisi hamba alla saanud, võib see toidupakike olla elupäästjaks. Suurt halastust näitavad üles ka arstid, põetajad ja Punase risti liikmed, kes Aafrikas ravivad haigeid.Selle eest neile enamasti palka ei maksta ja tihti panevad nad ohtu ka oma elu, olles pidevalt eluohtlike haiguste keskel. Mina arvan, et tänapäeva maailmas on julmust rohkem kui halastus.Riikidevahelised sõjad, aga agressiivsus ja vägivald ning jõhkrad kuriteod on sulle kurva tõsiasjana tõestuseks
annaabi.ee 
