Nikita Primakov-Rostovski. Tallinna kaitsjatel oli Too mpeal 1000 Rootsi s õdurit ja 400 muud v õitlejat. Alllinna kaitsejõud koosnesid 500 sõdurist ning 4 000 aadlikust, linlasest ja talupojast v õitlejast. Selleks ajaks oli Ivo Schenkenbergi käsutada 400500-meheline ratsasalk, mis oli harkpüssidega varustatud ja pealiku poolt korralikult välja õpetatud. Suurtükke ja relvi oli piisavalt, teatavat puudust tunti ainult laske ja toidumoonast. Raad lasi kodanikel piiramise puhul mitmeid ettevaatusabin õusid rakendada: p ööningud kästi puhastada kergesti süttivatest asjadest. Pööningutele tuli val mis panna vett, liiva, külmunud sõnnikut ja värskeid härjanahku,et tulekahju korral oleks v õi malik koheselt kustutama hakata. Ö öseks m o odustati eriline tulekustutusvahtkond. Tulet õrjujatena kasutati ka Ivo Schenkenbergi m ehi, kes etendasid tähtsat osa nii linnas, eriti venelaste poolt linna
diviisist koosnev operatiivgrupp ,,Narva" ümber piirata ja purustada kõigi kolme armee ühisjõududega. 1. märtsil alustasid 59. ja 8. armee väed ägedaid lahinguid Narvast lõunas Krivasoo rindel. Auvere all ja Sirgala soodes keesid lahingud päeval ja öösel. Just siia saadeti sakslastele appi suurte lahinguliste kogemustega major A.Rebase ja major Soodeni pataljonid, kes võitluste käigus jäid topeltkotti. Side rügemendiga katkes, puudus oli laske- ja toidumoonast. Viimse meheni vastu pidada? Alla anda? A.Rebane otsustas, kui mitmendat korda, mehed kotist välja tuua. 5. märtsi öösel ründasid 11. Ida-Preisi diviisi kaks rügementi kotti väljastpoolt. Koti suu purustati, eesti mehed olid kindlast surmast pääsenud. Mustajõe- Putki joonel pandi ühiselt punaste pealetung seisma ning löödi seejärel tagasi. Varsti peale seda sündmust liideti Rebase, Soodeni ja Ellrami pataljonid 20. Eesti Diviisiga, mis pataljoniülematele ei meeldinud.
annaabi.ee 
