Rändkakk
asustuselähedastes kohtades elama ei kipu. Ta eelistab pigem suuri
metsi, soovitavalt kuusikuid, ehkki erandkorras on pika sabaga kakku
pesitsemas kohatud ka koduaedades.
Nii nagu teiste öökullide huikamine, on händkakugi oma ilus pisut õudsel
moel. Vahel võib ta kuuldavale tuua ka teistsuguseid helisid, näiteks
kräuksuda, kuid tema tuntavaim häälitsus on tuhm uhhuu-
uhhuhuutamine, mille Rein Kuresoo on raamatus «Eesti elusloodus»
tabavalt kirja pannud kui «tohoo-tohuvabohuu-ohohoh.»
Just hääle, aga kindlasti ka hämaruse ja pimedusega seotud elustiili
pärast on kakkusid alati seostatud maagiaga. Vanas Kreekas oli öökull
tarkuse- ja kaunite kunstide jumalanna Athena sümbol, tarkuse ja
abivalmidusega on teda ühendatud ka iidses Indias ning hiinlastel
kaitses linnu kujuke maja välgu eest.
Kahjuks mitte igal ajal ega igal pool ole kakud olnud heas kirjas. Eriti
halvasti suhtuti neisse keskaegses Euroopas, kus arvati nad olevat
nõialinnud
annaabi.ee 
