Maailmakirjandus IV
on üldine sajandi hoiak. On vastav vool ja iseenesest vana nähtus. 19.sajandi lõpul kirjutas verlaine luuletuse. See
konseptsioon on formuleerunud juba eelmise sajandi lõpul kus kirjutati teos ,,Rooma impeeriumi langemise lugu".
19.sajandi lõpul oli biograafiline dekadents, kus võib näha sotsiaalset protesti. Astuti ühiskonna vastu. Luules oli
ta kõrgstiil, st mõnes mõttes natuke nagu luule luigelaul sest pärast seda jätkus proosa võidukäik. Luule oli
äärmiselt musikaalne, tohtutuse variatsioonidega. Toimub ka sümbioos erinevate kunstide vahel mis muutus
nõudeks nagu romantismiajal. Taotletakse totaalset visiooni mille teostemist nähakse Wagneri loomingus.
Sümbolistlik luule läheb sügavale 20.sajandisse ja on aluseks sealsetele luulevõtetele ning toetab mitmeid sealseid
stiile (nt Joyce on sealt põhjast väljakasvanud). On ilmne alateadvus, psühholoogilisus.
On ka lüüriline impersonaalsus: sümbolistlik luuletaja üldiselt ei kasuta asesõna mina
annaabi.ee 
