Prantsusmaa Võõrleegion
juurde kuulusid muusikud, peakorteri kompanii osana. Muusikat tegime sää! kaunis harva,
sest meid hakati kohe ära kasutama rünnaküksusena külade puhastamiseks partisanidest,
transportide julgestamiseks eskordina ja üksikute toetuspunktide mehistamiseks külades ja
strateegiliste kohtade juures nagu sillad, kanalid jne. Suurem osa muusikuist olid niimoodi
mööda Cochinchina't (Lõuna-Vietnamfi too-aegne osariik) laiali toetuspunktides. Sellised
toetuspunktid olid kas siis kiiresti ehitatud punkrid või kindlustatud kivimajad {tihti
pagoodid). Need ..kindlused" olid mehistatud kolme vöi nelja leegionäri ja paarikümne
kohaliku vabatahtlikuga, kes elasid koos naiste ja lastega neis toetuspunktides, mida
prantslased nimetasid ..postideks". Selliste väikeste postide ülemaks oli tavaliselt seersant või
kapral.
1946./47. aastatel, minu Cochinchina's viibimise algul, oli saal punaste partisanide
annaabi.ee 
