Totalitaarsete riikide kunst
nimel, keda nad lubasid kaitsta mandunud kunsti eest. Võimud kasutasid ja õhutasid viha,
mida mõned, peamiselt harimatud inimesed, on alati tundnud kõige uue ja võõra suhtes.
Samal ajal esitlesid võimud ennast kui rahvusliku kultuuripärandi kaitsjaid.
Saksamaal oli avangardivastane võitlus avalik, Nõukogude Liidus mõnevõrra hiilivam,
aha tihti jõhkram. Avangardistidel keelati mitte ainult oma loomingu väljapanek, vaid ka
loomine. Nende teosed eemaldati muuseumidest, neid toetanudkunstiteadlased vallandati.
Mitmed kunstiinimesed sattusid koondulaagrisse või tapeti. Saksamaal korraldati nn
häbistusnäitusi, mis varustati mõnitavate saatesõnadega ning mida käsutati vaatama töölised,
õpilased või sõdurid. Need pidid veenduma, kui koleda jaohtliku kunstiga on tegemist. Osa
avangardistide reoseid põletati avalikult.
Mõlemas riigis kuulutati ainulubatuks kunst, mis toetus traditsioonidele. Kujutava
kunsti peamiseks eeskujuks olid 19. sajandi akademism ja realism
annaabi.ee 
