Tõde ja õigus 5(V) küsimus nr 1

Kui Indrek romaaniköite algul leiab Vargamäe eest muutununa, siis ei lagune koost mitte ainult tema ettekujutus Vargamäest, vaid kõikuma lööb ka maailmasolemise püsikindlus:
Page 11
11 „Kogu ümbrus ja elu oleks nagu mingisugune pettekuju ja tühipaljas illusioon. Esimest korda Indrek tundis sellise selgusega, milline illusioon on elu ja kui õudselt üksikuna inimene seisab maailmas” (23-24). Indrek kogeb, et Vargamäel nagu ka kõigil teistel kohtadel ja asjadel pole ühte, ainuõiget, jäävat kuju ja olemisviisi. See, mida Indrek oli endas kandnud ettekujutusena Vargamäest, osutub pettekujuks. Ent mis on veel kindlat ja usaldusväärset siinilmas kui mitte lapsepõlvemaa, see puhaste, kirgaste mälestuste paik? Edaspidi Indreku esialgne vapustus ununeb ja ta suudab Vargamäe muutumisse suhtuda ka helgemal moel. Ka mälestustel on oma väärtus, muutumine pole mitte ainult valus, see on ka erakordse ja ainulise eeltingimus, „See ongi asjades see kõige ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimene ise juba teine”