Säilitamine-helikogu, filmikogu, videokogu ning nende säilitamine ja hoiustamine
(Ivi Tomingas, Mare Purde, Sirje-Mai Hallaste, Paavo Annus,
Rahvusarhiiv, 2003)
FILMIMATERJALID
Algselt kasutati filmilindi põhimiku materjaliks nitrotseulluloosilinti, mis on väga heade
mehhaaniliste omadustega. Kuni 1950ndate aastateni baseerus sellel kogu filmitööstus.
Komponentide ebastabiilsuse tõttu on sellele suured puudused säilitamise osas. See lint on
väga tuleohtlik ja võivad 30 kraadi juures ise süttima hakata. Hiljem hakati kasutama
atsetaattselluloospõhimikku, mis toatingimustel on võimeline säilima kuni 100 aastat,
paremad hoiutingimused pikendavad selle eluiga. 1950ndate alguses võeti kasutusele ka
polüesteralusel filmilinte, mille säilivusaeg on kuni 300 aastat. Selleks, et eristada atsetaat- ja
polüester filme tuleohtlikest nitroalusel filmidest on ohutud filmilindid varustatud märkega
safety, non-flam või besopasnaja. Rahvusarhiiv säilitab filmimaterjale nagu enamus arhiive