Soome-ugri rahvakultuur
praktilisele kasutusele 20. sajandi alguseni. Glasuurimine ja keraamika kaunistamine maalingutega muutusid 16.
sajandi alates üldlevinuks. Kui sobiv savi oli kättesaadav, valmistasid pottsepad tulekindlaid nõusid ja potte, teistes
kohtades emailiti tinaga taldrikuid, vaase, kruuse, veinikanne ja paalinkapudeleid. 19. sajand oli savinõude õitseaeg.
Töökodades ei valmistatud ainult kööginõusid, vaid ka iluotstarbelisi nõusid toaseinale riputamiseks. Talupoegade
ostujõu suurenemisele järgnes käsitööliste ametite tõusuperiood. Sageli rajasid käsitöölised linnades käsitöökeskusi,
varustades suurt piirkonda oma toodetega (vahel kuni 100 km raadiuses).
Karjused valmistasid ise tööriistu ning joogi- ja soolanõusid, peegli- ja habemenoahoidjaid sarvest, nahast, puust ja
kõrvitsakoorest. Nad kaunistasid oma tööriistu nii inkrusteerides tina ja sarvega kui ka reljeefse graveerimisega.