A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Võimatu oli eksida, mileedi istus tõllas. D'Artagnan surus enese
hobuse kaelale, et kõik näha ja ise nähtamatuks jääda.
Mileedi pistis oma veetleva blondi pea tõllaaknast välja ja andis korralduse
toaneitsile.
Viimane, ilus kahekümne kuni kahekümne kahe aastane nobe ja elav neiu, tõeline
suursuguse daami toatüdruk, hüppas tõllaastmelt, kus ta vastavalt tolle aja kombele oli
istunud, ja lähenes terrassile, kus d'Artag-nan oli märganud Lubini.
D'Artagnan jälgis pilguga toaneitsit ja nägi teda terrassi suunas minevat. Juhuslikult
oli aga majast tulnud käsk Lubini ära kutsunud. Planchet oli jäänud üksinda ja vaatas
nüüd ringi, missugust teed mööda oli d'Artagnan kadunud.
Toaneitsi tuli Planchet' juurde, keda ta pidas Lubiniks, ja ulatas talle väikese
kirjakese:
«Andke see oma isandale,» ütles ta.
«Oma isandale?» kordas Planchet imestunult.
«Jah, see on väga kiire. Võtke ometi ruttu.»
annaabi.ee 
