Anna Haava
jm. Viljakas
kirjanduslik tegevus ei päästnud tagasihoidliku loomuga Haavat ainelisest kitsikusest. Eriti
ränk oli talle Esimese maailmasõja ja kodusõja aeg. 1920. aastal tabas Haavat osaline
halvatus. Kodanlikult vabariigilt sai ta väikest pensionit, kuid see ei lahendanud haige
luuletaja olukorda. Üheks pidevaks mureallikaks osutus korteriküsimus.Omaette oleku soov ja
vajadus üüriga kokku hoida sundisid teda enamasti asuma kõledaisse katusekambritesse,
,,tuultela-toakestesse". Alles 75-ndaks sünnipäevaks sai Haava Tartu linnavalitsuselt
kingituseks korraliku korteri Tähtvere pargi lähedal, kus luuletaja elas surmani. Läbi elatud
traagilistest löökidest ja süvenevast üksindustundest tekkis luuletajal tagakiusamise
kinnisideed. Kõigest hoolimata ei kaotanud haava kõrge eani loomis tahet. Oma seitsmendal
ja kaheksandal elukümnendil avaldas ta luuletuskogud ,,Siiski on elu ilus " (1930), ,,Laulan