V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kirik jäi uuesti tühjaks
ja vajus tagasi vaikusse. Kütid olid siit juba läinud, et nõiatüdrukule Vanalinnas haarangut
teha. Jäädes üksinda avarasse kirikusse, millele alles äsja kallale oli tungitud ja mis siis
kisast ja kärast oli rõkanud, läks Quasimodo tagasi kambrisse, kus mustlastüdruk tema kaitse
all nii palju nädalaid oli maganud.
Kambrile liginedes arvas ta, et vahest on Esmeralda alles seal. Kui ta külgmisele katusele
viiva galerii käänakul nägi kitsast toakest pisikese akna ja väikese uksega, mis kõrge
tugivõlvi alla peidetuna oli kui linnupesake oksal, nõrkes ta vaesekese süda ja ta nõjatus
vastu sammast, et mitte maha kukkuda. Ta kujutles, et vahest on ta siiski tagasi tulnud, et
küllap mõni hea vaim on ta tagasi toonud ja et see kambrike on liiga vaikne, kindel ja mugav
selleks, et keegi oleks suutnud teda sealt välja meelitada, ja ta ei julgenud enam sammugi
edasi astuda, et mitte oma illusioone purustada