Jürgen Rooste
Kui palju
nüüd just Sinijärve mainitud Rummo, Kaplinski, küll aga Henrik Visnapuu, Jaan Isotamm ja
Toomas Liiv. Neid kolme nimetab oma teadvustatud ja teadvustamata eeskujudena autor ise
kõhklematult.
Õige visnapuulikult ju "Sonetid" algavadki, heiastades õrnerootilist maailma läbi rahvaliku
tekstilaadi ja huumori esimeses luuletuses. "Hell hellakene..." on arvatavasti enim eteldud
vabavärss laulukujul. Siinpuhul ei suuda suud pidada, et lauldakse sama viletsalt kui Contra
(TNTs teine lõõritaja veel Wimberg) ning minul võimatu lugeda ilma autori häiriva hääleta
kõrvus. Hoolimata esimesest värsireast pole tegu rahvalauluga, aga nõnda ta mõjub (vist
peabki) veidi erandlikuna järgnevate tunduvalt lüürilisemate või iroonilisemate tekstide
taustal. Omamoodi kogu kreedo võib see avameelne salm ollagi.
Edasi läheb Rooste põhilisega: jumalikkus, rist ning naine (naiselikkus). Ajaloo mõjukamaid
naiskangelasi astub meie ette (lk
annaabi.ee 
