Adolf Hitleri elulugu
püherdamisega, tugevasti liialdatud. Oma adjutantidesse, sekretäridesse ja
autojuhtidesse suhtus ta isegi halvas meeleolus hästi, seepärast arvasid paljud lähemal
seisvad isikud, et sageli mängis Hitler raevupuhanguid vastaspoole kohutamiseks.
Enesekontrolli säilimisele viitab ka kaasneva sõnavalingu loogiline argumentatsioon ja
sisu. Mitmed ärritustseenid olid ilmselt eneseärritus, sest pärast seda võis ta täiesti
rahulikult hakata arutama mingi tmuud teemat. Ei saa väita, et Hitler püüdis näidelda elu
lõpuni. Sõjalised katastroofid viisid ta raevu ning talle muutusid omaseks vihahood, mis
valati välja sageli süütutele kindralitele ja staabiohvitseritele.
Lõpu lähenedes otsis ta paralleele ajaloost. Roosveldi surmast sattus ta ekstaasi,
võrreldes seda Vene tsarinna surmaga 1762 .a., mis sõja käiku muutis. Ta lootis asjatult,
et ka seekord ajalugu kordub.
22. aprillil 1945.a