Kirjandussemiootika
teos on organism, tekst
on võrk. Teos on see, mida tarbitakse ja tekst on see, mis puhastab teose tarbimisest.
Töös “Romaan ja romaaniline” on romaan range süntagmaatilise ja paradigmaatilise
struktuuriga. Romaanilisus seostub teksti mõistega – polüseemia, paljusus.
Artikkel “Nauding tekstist” (1973) Sama teose ja teksti vastandus. Teksti mõnu
seostub lõputu, dünaamilise tähenduste genereerimise võimega. Tekstist saadav
seondub katkestustega, erinewustega, nihete, tmesisega (osadeks lahutamisega –
grammatikas: liitsõna osadeks lahutamine). Tekst viib kokku, põimib erinevad hääled
ja koodid, sotsiolektid. Tekst on põimimine, aga samas terviku katkestamine. Tekst on
mõtlemine, assotsiatsioonivoog. Tekst dekonstrueerib teost (kui struktureeritud
tervikut). Tekst desorganiseerib teost, see võime ja omadus on tekstis immanentselt
olemas. Tekst on ala, kus kehtib polüloogi võim, vabaduse ja determineerimatuse
tsoon.
annaabi.ee 
