Kõrgkeskaeg kui rüütlikultuuri kuldaeg Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks, kus feodaali esikpoegadele anti rüütlikasvatus. Samal ajal kujunes välja ka rüütlikultuur. Milles täpselt avaldus rüütlikultuur? Rüütlilt nõuti päritolule lisaks rüütlile kohast kasvatust ja treeningut. Tavaliselt alustas rüütel treeninguid 7 aastasena olles paaz patrooni juures, kus talle õpetati seltskonnas käitumist ja häid kombeid. Umbes 15 aastaselt sai temast kannupoiss ehk rüütli relvakandja ja saatja. Samal ajal õppis poiss ka võitlusvõtteid. Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikult rüütliks. Rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Viimase öö veetis tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. Et saada rüütliks, tuli anda tõotus, et pead rüütlireeglitest kinni, milleks olid: ·Olla aus ja õiglane ·Tuleb kuuletuda vanema...
armastusluule. Jutustustes kujutati ideaalset rüütlit, kes oli osav lahingutes, ustav oma senjöörile ning truu oma südamedaami vastu. Armastusluule väljendas kõige enam sel ajal juurdunud daamikultust. Neid kirjutasid poeedid ning muusikud ehk trubaduurid. Kõrgkeskaega võib siiski pidada rüütlite kuldajaks. Nad on üheks iseloomulikumaks tunnusteks sel perioodil. Paljud tänapäeva mehed võiksid õppida neilt seda vaprust ning kombekust. Rüütlikultuuri ei tohiks unustada, sest sellist ajastut enam arvatavasti ei tule.
annaabi.ee 
