Suur rahvaste ränne
Kuningatel, hertsogitel ning aadlikel
oli õigus pidada kaaskonda (esialgu noormehed, kes said sõjalist väljaõpet, hiljem karastunud
sõjamehed, kes andsid truudusvande, mis kohustas neid oma juhti teenima surmani).
Germaanlastel oli kolm jumalat: Wodan (ODIN), surnute saatja ja nõiakunsti valitseja,
hiljem sõjajumal, kelle ekstaatiline kultus viitas orientaalsele päritolule (hobusel ratsutamine);
Thor (DONAR), talupoegade kaitsja hiiglaste vastu, ja Tiwz (ZlU, TYR), sõjajumal, kes põhjas
konkureerib WODA-NIGA. Jumalaid austati kultuspühadel, mida hõim korraldas perioodiliselt
või pärast võidukaid sõdu kindlates kultuspaikades: ohvriloomade tapmine ning ühine eine
laulu ja tantsuga. Kultuspaikadeks olid pühad hiied, mäed, ka pühade puude, allikate ning
kivide ümbrus. Nende kõrval olid templid puust või metallist puuslikega, hiljem sugesid võõra
mõju ajel ka jumalakujud. Jumalate tahet vahendas oraakel
annaabi.ee 
